Lugesin Eduard Vilde teoseid ja mulle mõjus eriti kirjutis " Sõber " Ma pühendaksin need sõnad sealt tekstist ühele väga tähtsale inimesele mu elus.Sa tead kes sa oled!
"Ta on alati siin ,ta ei kaota mind kunagi silmist.-- Tema sõprus täidab minu õhku, tema vendlus mu aega ,ma elan tema armastusest. Iialgi pole ma üksinda, iialgi pole ma vaba, iialgi pole ma mina.-- Ära kägistaksin, üles pooksin ta! Jalgade alla tallaksin ta armastuse ja truuduse!-- Aga ta ei nihku, ta ei vangu. Ta on tugevam kui mina, tema sõprus on surmamatu, tema vendlus vastuseismatu.
Ta ei tagane minust.
Ta oli, ta on, ta jääb.
Ükski võim ei vabasta mind tema hinge halvavast, vaimu suretavast, aga ihu elatavast sõprusest."
Muide,seda ei tasu sõnasõnalt võtta;)
sa oled mu õhk mida hingan, mu kalju millele toetun, mu taskurätt kui nutan, minu armastus!! Nüüd praegu ja igavesti. :)
ReplyDelete